Koomiksi hetkeseisust

küsimus

2010-04-22T18:32:00.000-07:00

tere, kui keegi veel jälgib seda lehte...
mulle laekub aegajalt koomiksiteemalist ürituste kutseid rahv. vah. üritustelt... edastaks teile aga kuidas seda kõige sündsam teha oleks?
facebookis? selles blogis?

soovitused?
annab keegi ise märku et info on "welcome" ja siis saadan?
või lihtsalt ei huvita teema kedagi...

andke märku...

liz

aitähh kõigile külalistele, kes tulla said

2010-04-21T14:58:00.001-07:00

I would like to thank you all guests who managed to come on event:

Ülle Marie Kalda (Bulls Press)
Nikolai Nortov, Sergei Trofimov (Den za Dnjom)
Latvian Embassador: Kārlis Eihenbaums
guests behalf of Dutch Embassy: Merel Rolf, Martin Smith, Kaire Lehtorg,

Mari Laaniste, (the main theoretician in local field of comic.)

Andreas Trossek, (Editor, critic of comic)

Joskaude Pakalkaite (Lithuanian comic artist, squatter of London, having her own Comic label: "Comixally incorrect") www.yukimode.net

Ekaterina Dresvyanina (Organiser of St. Peterburgs comic festival "Boomfest"), www.boomfest.ru

David Schilter (editor of Latvian comic magazine "kuš!"), kushkomikss.blogspot.com

Joonas Sildre (comic-curator) http://web.zone.ee/sildre/

2 guests could not come because of flight problems: Dmitry Yakovlev from Boomfest, st. Peterburg and Avantia Damberg from Netherands.

FOTOD FOTOD FOTOD (täienemisel)

2010-04-21T14:00:00.000-07:00

photos made by: photographer from
Polymer Culture Factory
Sergeri Trofimov,
Riho Tammekand
Lilli Krõõt Repnau: simplelifelihtneelu.blogspot.com
and Ivar Laus pikseldused.blogspot.com
Yoskaude Pakalkaite
and Comic Bienniale:

Fotokogu täienemisel. Esitlus CD-romi ürituse dokumentatsiooniga tulemas.

KOOMIKSI VIDEOTUTVUSTUSED

2010-04-21T00:30:00.000-07:00

Koomiksite tutvustamine videoklippide abil ei ole halb mõte. Lisage, kui kellegil veel koomikseid videoklippides tutvustada on. Allolev klipp Jaanus Sakkiselt.(Ja kes selle animeeris?)

http://www.youtube.com/watch?v=o0RnWOAcw74

http://www.viddler.com/explore/rumcaic/videos/1/

Kolobok - kto igrajet?

2008-2009
Jakob Kangur, Ott Pilipenko, Mari Prekup
Muuseas see teos ongi see pagana Nintendo videomäng, mis Koomiksibiennali saalis oli.
Loo tutvustus:
Far far away, somewhere in Eastern-Europe, maybe even a bit futher in the East, there lives a small blindfolded bun. In the search for not so much of a personal answer but instead for that certain alfa-being with cliché solutions, the Great Wiseman, with a key to a good life, te* travels across the seven seas... (katke teose tutvustusest)

ALABAMA projekti tüüp tõi näite MTV koomiksi esitusest:
http://www.invincibleseries.com/

Paneks siia meelsasti ka lingi videoturvustusele Ed Labetski ja Ago Visaku koomiksist "Kalevipoeg" aga ei tea aadressi...

GUERILLA-KIRJASTAMINE

2010-04-21T00:24:00.000-07:00

KOOMIKSI RAAMATU VÄLJAANDMISEKS...
Ei pea tingimata ootama suure kirjastuse "magusat" või mingitki pakkumist. Seda võib teha ise.

Läänes on nende "autorikirjastatud" väikesetiraazhiliste koomiksite tähistamiseks termin "SMALL PRESS COMIC". Õnneks ei ole Eestis ka kirjastamise monopol nii kaugele läinud, et selles vallas suuri piiranguid oleks. Kirjastada võib oma loomingut ka koomiksikunstnik. Panen allpool kirja lühikese rea soovitusi, kuidas seda teha. Need soovitused põhinevad isiklikul kogemusel ja eelduseks on et koomiksiraamatu avaldada soovijal on "tõsi taga" mitte "võibolla midagi teha blää võiks... blää bläääääää....".

Et mida teha kui on mingi hulk koomikseid ja soov seda raamatu vormis lugejatele "proovida anda" olemas aga raha eriti ei ole ja ütleme et tegu pole just sellise teosega mis tuhande eksemplarides levitamisel eriti mõtet oleks. Ütleme et tegu on teosega kes ongi lugemiseks 10 pluss x hulgale sõpradele, õppejõududele, näituse eksponaadiks, oma loomingu tuvustamiseks välisfestivalidele vms.

Pildil Breanne Trammelli (New Yorgis asetsev Wooster Collective mis jaburaid kunstnikuraamatuid ka teeb.) http://www.woostercollective.com

"FEIKK"LAHENDUSED
Kui sa ei viitsi oma raamatu väljaandmisega eriti vaeva näha, on palju veebilehti mis sinu eest "kirjastamise" teevad. http://www.lulu.com/ näiteks. Sa edastad neile faili ja see jääb võrku rippuma kuni keegi su teost nende tuhandete sealsete hulgast tellib... Alles siis see tellijale ka prinditakse. "Linnukese" kirja saamiseks sobib see variant täiesti.

KODUKOOTUD KOOMIKSIRAAMATU KIRJASTAMISE TÖÖETAPID:
1. raamatu maketi valmistamine: (makett on mudel raamatu lehepaigutustest).

2. arvutis koomiksite trükifaili paigutamine, PDF-faili valmistamine, trükifaili tegemiseks internetis piisavalt juhiseid. pdf. faili tegemine on lihtne ja käepärase programmi puudumisel võib kasvõi laadida arvutisse küljendusprogrammi "Indesign" "trial" versiooni selle valmistaja "Adobe" kodulehelt. (Kõige kindlam on teha fail mitte paarislehtedena vaid leht lehe haaval nii et ta sobiks erineva prinditehnoloogiaga printimiseks.) Samuti on mõttekas teha kaanefail eraldi, sellele lisandub ka ca. 2-5 mm. raamatu "selja" laiust.

3. Nüüd tuleb otsustada, millist tehnikat soovid raamatu trükiks kasutada:

PANEN SIIA MÕNED TÖÖKINDLAMAD VÕIMALUSED VÄIKESE KOOMIKSIRAAMATU TIRAAZHI ODAVAKS JA KIIREKS VALMISTAMISEKS: (Eeldusel et koomiks on mõeldud levitamiseks nende hulgas kes väikesetiraazhilisi kunstnikeraamatuid koguvad ja hindavad mitte müüginumbrite tagaajamiseks.)

1. RAAMATU VALMISTAMINE KOOPIAMASINAL:
(Kõige arhailisem ja kiireim meetod väikese koomiksi tirazheerimiseks on harilik koopiamasin, mis teeb ka kahepoolseid koopiaid. Koomiksisõbralik koopiakeskus on nõus ka masina "töökorra" selgitama, nii, et kunstnik võib selle ka ise teose "valmis trükkida." Hästi varustatud koopiakeskuses on olemas ka klambrimasin teose köitmiseks. Ja enamikes koopiakeskustes on olemas ka mingisugune paberivalik. Mõnedes koopiakeskustes on paber "suure juurdehindlusega." On võimalik et ostes mujalt paberi tuleb soodsam. Koopiaraamatu tehnika eelised: Ca.1 päeva tööaja reserveerides kopeerimiseks on juba reaalne valmis koopia tehnikas koomiksiraamat levitamiseks valmis. (Hea tahtmise juures võib printida päevas ca. 20- 40 ca. 20-lk. a5 raamatut.) Ja kuna iga lehe kopeerimine maksab alla krooni ei tohiks ka lõppraamat väga kallis tulla. (Kõige kulukam on see praak-koopiate arv mis tekib kui alles koopiamasinat raamatuvalmistamise jaoks töökorda seab.)

See projekt on Megan Gendelli korraldatud grupitöö "COPY ART" ja "MAIL ART" tehnikas: Idee oli selles et ta meilis sõpradele üle maailma, suure hulga fotokoopiaid modifitseerimiseks, "modimiseks". Kui nad saabusid tagasi, valmis pildiseeria jäädvustamaks pildi "arengut" Tervik teos on kunstniku veebilehel: http://www.somethingsbegun.com/altercopypass.shtml

2. SIIDITRÜKIS RAAMAT
Siiditrükis raamatud on kogujate hulgas hinnatud ja popid kuna üldjuhul saab ikka ühtedelt siidiraamidelt ainult väga piiratud tiraazhi trükist. Ca. 100 eksemplari. Eelis on see, et siiditrükis paberile saab kasutada ka akrüülvärvi, mis teeb trükkimise hinna pisut soodsamaks. Eelis on ka see, et maailmas on hulgaliselt siiditrükifestivale, kus sellise loomingu levik ja näitused teretulnud.

Eestis saab soodsat, väikesetiraazhilist koomiksiraamatut ilmselt trükkida:

"ÕHU" siiditrükikojas: http://siiditrykikoda.blogspot.com
ja "SS-prindis": http://sssprint.blogspot.com
ja "GRAFODROOM-i" soovitab Pilipenko
http://www.kultuur.info/yritus.html?id=141766&op=arhiiv

Ütleme et hea tahtmise jooksul peaks ühe raamatu 100 eksemplari saama ära trükkida nädalaga... eelis on see et teos saab sellisel juhul olema täiesti unikaalne.

Näiteks on olemas ka siiditrüki keskused, kes selliste raamatute, ka koomiksiraamatute loomise ja promomisega tegelevadki. Näiteks CZentrifuga siiditrüki keskus Berliinis: http://cz.poetaster.de/

Pildil olev raamat "NO STULE FUCKERS" on ca. 50 kunstniku, grupitöö, kunstnikuraamat, kus iga kunstnik on siiditrüki tehnikas printinud ühe lehe. Sealhulgas on ka koomikseid.See on köidetud 100 leheküljeliseks albumiks.

Projekti kohta enam teavet veebil "ROYAL TRASH"
http://royaltrash.net/index.php?cPath=29&osCsid=p9ikv3g3187sb0fe70g7g95132

CZentrifuga siiditrüki keskus ongi koht, kus sellised lahejaburad projektid sünnivad: kus on Tallinnas need kohas kus sedalaadi asju soetada, vaadata saaks? Kas keegi teeb ka?

Lugusid mis sellest CZentrifuga keskusest on kirjutatud:
http://www.bbk-kulturwerk.de/cms/site/2cat32.html
http://www.idressmyself.co.uk/blog/print-your-own-money

Nende hiljutine suurim "hitt" projekti nimeks oli
"RAHA TRÜKKIMISE VÕISTLUS"

See pilt on rahaühikust, mis oli rahatrükkimise võistluse flaieriks, CZentrifuga keskuses, 2009. a. suvel toimunud siiditrüki festivalil. Erinevates tehnikates trükitud rahaühikud koguti kokku kunstnikelt üle maailma ja eksponeeriti näitusena CZentrifuga galeriis, Mariannenplatz 21. Eestist esinesid "oma rahaga" Non Grata esindus ja Peeter Allik eksponeeris "rahamasinat".

3. TAGASI TEEMA JUURDE: KÕIGE LIHTSAM VARIANT KOOMIKSI TRÜKKIMISEKS ON DIGITRÜKK.
Eestis on mitmeid trükifirmasid kus offset trüki kõrval ka digitrüki teenust pakutakse. Valdava osa ajast valmistavad nad "reklaamvoldikuid" ja valimisreklaami.

Samas nende tehnoloogia on ühe koomiksiraamatu kokkupanekuks ideaalne. Üldjuhul on neil tehnoloogia väikese a6 kuni päris suure a3 mõõdus kogumiku kahepoolseks trükiks ja köitmiseks. Köitmisvõimalusi on üldjuhul 2, nii liimköide kui klamberköide. Ja printimine käib võrreldes koopiaraamatu või siiditrükis teose valmistamisega võrreldes kähku: Väikese tiraazhi koomiksiraamatut saab kätte isegi ühe päevaga.

Eelis on ka see, et nad valmistavad täpselt soovitud hulga trükiseid.(kui raha ei jätku enamaks või ongi teosel lugejaid saavad nad autorile trükkida ka ainult 1, 2 või ütleme 10 teost.) Hinnad ilmselt sõltuvalt firmast varieeruvad. Aga a5 formaadis ca. 40 leheküljelise liimköites mustvalge kogumiku ühe raamatu hinnaks võiks olla ca. 25- 35 krooni. Kas seda on palju või vähe, on juba väärtushinnangute küsimus. Aga see on sama palju kui maksab 1 õlu kesklinna baaris, 2 piletit Tallinna ühistranspordis, 1-neljandik Coca Cola Plaza kinopiletist... Ja ühe mistahes autobiograafilise suurteose ostmise asemel võib trükkida ca. 5 koomiksiraamatut.

Mis ma panin tähele, nende digitrükikodadega, nad kõik nähes asjatundmatut sisse astumas, püüavad sind veenda et su teos peab tingimata tulema õhukesele paberile ja klamberköites... Oma headest ja halbadest kogemustest soovitaks pigem teha väiksema koguse aga nii korraliku kaane ja paberi ja köitega trükiseid kui võimalik. Vastasel juhul näeb teos välja kui "Kodu-Anttila" kaubakataloog.

Samas annab seesugune väikesetiraazhitrükis vastate mitmetele küsimusele:
1. saad teada, milline su koomiks välja näeb kui ta raamatuks on pandud.

2. saab tagasisidet: mida muuta, arendada, et teos tuleks parem?

3. ligimesed sinu ümber saavad ka uudistada lõpuks, milliseid su koomiksid on ja laheneb müsteerium, mida ta seal nokerdab laua taga nädalate kaupa...

Paar digitrüki teenust pakkuvat trükikoda mainin ära aga neid on palju...
http://www.artke.ee
www.ferdida.com
www.moden.ee

MUIDUGI ON KÕIK SIINKOHAL KIRJUTATU SUHTELINE:
Raamatu tegemiseks, koomiksite dublitseerimiseks on veel miljon muud viisi: stencil ja klassikalised graafika trükitehnikad....

MA EI OLE
mingi paandunud blogija. Seetõttu hakkan sellest trükkimisest siiinkohal tüdima ja tõmban otsad kokku. Üks asi mis igal, ka väikesetiraazhilisel raamatul küljes olema peb, on ISBN kood. See on raamatu tunniskood, mille abil ta hiljem identifitseeritav. Selle koodi abil on ta ära tuntav igasugustes statistikates ja loendites. Kui ta satub poodi on see vajalik müügiks. Kolleksionääridel on hiljem selle abil kergem arvet pidada, mis teosega täpselt tegu on. Aga sellest koodist on pikemalt kirjutatud ja seda koodi saab ka taotleda aadressil: https://www.nlib.ee/isbn Kui küsimusi on, on sealsed töötajad ka lahkelt nõus täiendavat infot andma. Asutus asub Eesti Rahvusraamatukogus.

Pildil on hiljuti tehtud "testitrükk" mu oma järgmisest veel valmivale teosele...

Tulevikus lisan sellele lehele kõike autoriraamatute, "small press comic" projektidega seonduvat lisama. Loodetavasti kogunevad siia ka lahedad kunstnikuraamatud.

MILLEST RÄÄGITI KOOMIKSIBIENNAALIL?

2010-04-19T16:13:00.000-07:00

Lilli Krõõt Repnau foto.

Arutelul (Kirjandusliku kohtumise KOOMIKSI- ERI, sarjast "üks hullem kui teine" mida toetas Eesti Kultuurkapital, ) osalesid Koomiksibiennali külalised:

Mari Laaniste,
(koomiksi arvustaja, uurija, suurim initsiaator)

Andreas Trossek,
(Eesti koomiksi arvustaja, toimetaja)

korraldaja: Sandra Jõgeva,
(kuraator, performance kunstnik)

Joskaude Pakalkaite
(Leedu koomiksikunstnik, Londoni squatter)
www.yukimode.net

Ekaterina Dresvyanina
(Vene koommiksifestivali Boomfest juht),
www.boomfest.ru

mina Koomiksibiennaali poolt,
www.koomiks.edicypages.com
David Schilter
(Läti koomiksiajakirja "kuš!" koostaja),
kushkomikss.blogspot.com

Joonas Sildre
(Koomiksi kuraator) http://web.zone.ee/sildre/

kaasa löövad ka külalised: muuhulgas Ivar Laus (koomiksikriitik), Tallinnas resideeruv Läti koomiksikunstnik Ingrida Picukane, Koomiksibiennalil osalenud Karl Erik Talvet, Artur Vincent Kerge, Ernest Truely, Picukane Soome Koomiksi Seltsi juht: Kalle Hakkola www.sarjakuvakeskus.fi
Samuti on kohal Ülle Marie Kalda, Bulls Pressist.

Lühiülevaade räägitust:
Teemaks on koomiksi arenguperspektiivid Eestis.Me ei aruta, milline on olukord ja võimalused vaid milliseks need kujuneda võiksid, ütleme 5 aasta pärast. Toon välja peamised mõtted, mis kõlama jäid. Toodi välja hetkeseis,:

Eesti on väike ja sellepärast ei saagi olla koomiksitel levikut. Siin toimivad fenomenid, mis raskendavad koomiksikunstnikul oma teoseid avaldamast: Suurkirjastused ei ole huvitatud autorikoomiksi avaldamisest samas autorikoomiksi tekkeks puudub kasvulava. Artur toob välja paradoksi, et Egmont, suur koomiksikirjastus kes Eestis avaldab vaid Miki Hiirt avaldab teistes riikides, Rootsis näiteks suuri jõupingutusi ka autorikoomiksi avaldamiseks. Inimesed eelistavad soetada klassikuid ja neil puudub huvi uustulnukate vastu. Ülle Marie on pigem optimistlik, samuti külalised Soome poolt.

Dresvyanina Ekaterina St. Peterburi Boomfest-ist vaidleb vastu: ta ütleb et Venemaal on olukord laias laastus sama aga mitte lootusetu. Kuid samas toob välja et nende korraldatud koomiksifestival on juba seda olukorda muutnud. Festival toimub kord aastas, juba 4. aastat ja toimub 10- 17. september 2010.

Kui toimusid esimesed üritused, neid autorikoomiksi valmistajaid ei olnudki nii palju, publikut samuti mitte kuid aasta aastalt on olukord paremuse poole muutunud ja nüüd, neljandal aastal võivad nad juba rahule jääda... On tuntud huvi ka selle vastu mida teised teevad, esitletud külalisnäitusi ja toonud kaasa uusi küllakutseid ja pakkumisi. Kaudselt on see ka soodustanud festivali laiemat tuntust mujal maailmas. Nende viimane projekt: Danil Harmsi teoste alusel valminud koomiksite näitus on tulekul.

Ekspositsiooni on valitud Danil Harmsi teosed vene ja prantsuse autoritelt. Toimib vastandus (Kelle Danil Harmsi tõlgendus on parem?) Nad pööravad ka tähelepanu, et näitused poleks mingi "salaseltsi kokkutulekud" vaid kergesti kättesaadavad nii videos, trükis, kataloogina, veebina: http://boomfest.ru Boomfest festivali peamine eesmärk ongi populariseerida autorikoomiksit vene laiemale üldsusele. Kunstnike sõnavabaduse, sõnavõimaluse andmisega nad sedavõrd ei tegele. Kuraatorinäituste kavad valitakse hoolikalt ja korraldatakse pikalt ette.

Kohal on ka noor ambitsioonikas koomiksikunstnik Yoshi. (Joskaude Pakalkaite)

Katke tema Koomiksibiennalil esitletud teosest
"Pulling magic out of the air."

Leedu koomiksimaastik aga Eesti omale üpris sarnane. Yoshi on leidnud endale lahenduse: avanud oma isikliku väikese koomiksi labeli www.yukimode.net mille lugejaskond on rahvusvaheline. Selle lugejaskond pole suur aga kindel ja väljakujunenud. Ta ütleb et alguses ta proovis hästi paljudele ajakirjadele oma kaastööd aktiivselt pakkuda aga see ei olnud tulemusrikas.

Yoshi ütleb, et maksab ise oma loomingust kogumikke avaldada, nii et toimetajatel oli võimalus tema loominguga ülevaatlikumalt tuvuda. Tekkisid sõbrad, kes mõtlesid sams suunas, kes siis ka tema teosedi avaldama hakkasid. (("kuš!, Stripburek)). (Siinkohal ma kahtlustan et pidev festivalikuluaarides hängimine võis ka päris abiks olla...ja seda nad möönavad kõik ka ise.)

Raamatu esitlused on hästi tehtud Boomfestil.
Näiteks viimane ilmunud kogumik:
http://boomfest.ru/nes-en-urss

Yoshi ütleb, et kättevõtmist ja loomingu kogumiku kokkupanekut ja levitamist soovitab ta ka kõigile uustulnukatele. "Seda enam et tehnikaid raamatu valmistamiseks on nii palju". Ta ise plaanib järgmiseks hakata kokku panema siiditrüki tehnikas, kahevärvilist koomiksiajakirja. Levitamiseks käest kätte sõprade kaudu ja festivalidel. Palju on olnud tagasilükkamisi aga " sellega tuleb eriti alguses arvestada" on ta optimistlik. Aga nimistu ajakirju, kuhu ta kaastööd pakkuda on proovinud, kõlab aukartust äratavalt.

Eestile on lähim koht kuhu siinsed kunstnikud oma teoseid esitlema on oodatud toimub Helsinkis: 10-12 septembril 2010 http://sarjakuvafestivaalit.fi Osalejatega tegeleb Aino Sutineni, kes on ise ka koomiksikunstnik, tema loomingut on veebilehel: www.aino.sarjakuvablogit.com

Koomiksibiennaali raames valmis ka kunstnikeraamat

"I KOOMIKSIAJAKIRI"

mis kõiki neid teemasid puudutab.

Kõlab küsimus: kas Eestis võiks ilmuda päris oma koomiksiajakiri? Kus siinsed koomiksikunstnikud oma loomingut avaldada saavad perioodiliselt? Vastuse sellele küsimusele saan alles 2 päeva hiljem, kui I Koomiksibiennali autoriraamatu tõlkija, Edvin Aegma, lubab selle tüki ära teha. Mul isiklikult oleks hea meel kui koomiksiajakiri hakkaks ilmuma just Tartus, kohas kus reaalselt koomiksivalmistamistamist õpetatakse ja on palju andekaid autoreid.

Uurin Läti koomiksiajakirja valmistaja David Schilteri käest kui keeruline see ajakirja tegemine siis on, mis on suurim komikstuskivi, näiteks? (Pildil tema ajakiri ""kuš!"") http://www.komikss.lv/

David ütleb et alguses lootsid nad ajakirja avaldama hakata sponsorite abiga. Aga sponsorid ei olnud tulemusega sugugi rahul Nimelt väitsid nad et ajakiri on kompromiteeriv ja pornograafilise sisuga. (Ta lehvitab käes täiesti tüüpilise autorikoomiksistiilis kujundusega ajakirja numbrit.)

Rahalist toetust ajakirja tegemiseks pidavat nad saama kohalikelt kultuurifondidelt ja sellest sõltuvalt numbrid ilmuvad. Samas ajakirja populaarsusest annab tunnistust juba kunstnike järjepidevus, kes kaasa löövad: Igas numbris ilmub 15 kunstniku looming.
Jutustused on reeglina 2, 4, 6 leheküljelised. Ja "kuluaarides" on "kes millal oma asju ajakirjas avaldab ja mida" ikka "teemaks".Osalejad on eri rahvustest. See teeb ka osalejatele asja huvitavaks. Kutsutakse sõpru osalema, "leitakse" lahedaid lugusid jne.

Seda ütleb ka Kalle Hakkola, Soome Koomiksi Ühigust:
"Tehke oma loomigu kättesaadavaks rahvusvahelistel üritustel, levitage nende hulgas kes autorikoomiksit hindavad. Tehke kasvõi inglise keeles või tõlkega, kuid pöörduge nende poole, kes on asjatundjad ja soovivad teie asju näha. Tulge neile vastu." Talle vaidleb vastu performancei kunstnik Ernest Truely: " Kui ma vaatan koomiksit, ma ei taha näha midagi mis on tehtud "minu perse lakkumiseks" vaid midagi "tõelist". Selle vastanduse juures kohtumine ka lõpeb.

Järgmisel päeval tuleb Katarina Boomfestist, kes on oma festivali lemmikud avamise jooksul juba välja valinud ja saab nende kontaktid. Samas soovitab neil kellel on soov koomiksifestivalil osaleda, kindlasti saata oma loomingut Šveitsis, Luzernis, 1 mai- 9 mai toimuvale koomiksifestivalile. http://www.fumetto.ch kuna selne näitus on "platvorm- näitus kus osalejate hulk suurem ja uustulnukatele hea võimalus "silma jääda". Laiemale üldsusele on Luzern teada ka kui armastatud turismikeskus.

Katarina Boomfestist teeb koomiksifestivalitööd oma "päristöö" kõrvalt. Ta on graafiline disainer. Samas neile, kellel on soov koomiksivalmistamisele täisajaga pühenduda, soovitab ta osa võtta mõnest "ARTIST IN RESIDENCE" programmist, mis pakub võimalust üldjuhul paarikuiseks töövisiidiks oma projekti teostamiseks mõnes kunstistuudios, üle maailma. Üldjuhul kompenseeritakse kunstnikule "AIR" projekti raames ka üüri ja elamiskulud või aitab "Artist in residence" poolne esindaja leida fondi, mis kulud kataks. Suurem "Artist in Residence Programme" portaalid on aadressil: http://www.transartists.nl ja http://resartis.org Neist osad on spetsiaalselt koomiksikunstnike jaoks mõeldud. Näiteks üks on Angouleme-is.

Ja õhtul õllelauas, ilmuvad lauale sujuvalt ka koomiksiajakirjad ja näpuga lehti torkides räägitakse pikemalt viimased kõmu-uudised läbi, kes kunstnikest mida teeb ja millega hiljuti hiilanud. Mõtlen õudusega, kuidas järgmise festivali õllelauas räägitakse ilmselt juba kui ilge, jube ja segane oli see näitus tondilossis. Kommentaariks ütles tuttav: Oma last ma sellele näitusele kaasa ei võtaks.

Järgmisel päeval läheme St. Peterburi koomiksifestivali juhiga raamatupoodi, et vaadata, mis koomikseid saada on. Poeks on Rahva Raamat:

Pöördun müüja poole: "vabandage, kus teil siin poes koomiksid on?"

Müüja juhatab mind riiuli juurde, kus on suurelt kirjas "HUUMOR".
Seal samas tabab pilk koomiksiklassiku Frank Milleri "Sin City".

Küsin igaks juhuks üle müüalt: " Miks teil koomiksid huumori riiulis on?"

Müüja: "Jahh, ma olen ka tähele pannud, et need koomiksid
mis seal huumori all on, pole üldse naljakad, aga mis teha.
Neil on juba seeline nimi- koomiks, et peaks ikka naljakad olema."

Täname viisakalt.

Huumoririiuli valik on päris hea. Seal on Trosseki ja Sildre Eesti Autorikoomiksi kogumik, mingi minu asi, Pesakond, Kosmosemutid, Joonase Maailmanaba ka. Katariina vaatab riiuli läbi. Aga viimase 4 kuu jooksul pole ilmunud ühtegi uut koomiksit ilmunud ja temasuguse teadliku lugeja jaoks pole riiulil oleva jaoks mingit uudisväärtust. Oma kohmetuse varjamiseks räägin iga raamatu kohta pika taustaloo ja siis liigume edasi.

Ta ei osta koomikseid vaid hoopis suveniiri oma sõbrale töökaaslasele, kes olevat lausa hull riidest kottide järele. Ta koguvat neid ja saab pahaseks kui ta reisilt mõnda kaasa ei too... Õnneks on siinsetes raamatupoodides üldiselt kottide assortiment lai. Igale maitsele midagi ja saame sobiva välja valitud.

All on Polymeri fotograafi pilt kirjanduslikust kohtumisest: Pildil on David Schilter, kes lehvitab koomiksiajakirjaga rääkides sponsorite leidmisest oma ajakirjale:http://www.komikss.lv/
Taustaks Lilli Krõõt Repnau koomiks: "I am good with metamorphosis" ja Paul Udu looming.

PETTUMUS

2010-04-19T16:10:00.000-07:00

Mulle kuraatori ja organisaatorina isiklikult ei meeldi seda ütelda, aga olen pettunud Galeriis Art Container ja Sandra Jõgeva "kaastöös" näituse valmimisse ja seda galeriid koomiksinäituste jaoks ei soovita. Kõigile teistele koomiksialaste ürituste korraladajatele: Vältige eksponeerimiseks kohti, kus galeristid näitavad üles soovi teemat naeruvääristada.

Kultuuritehases Polümer väljapandud koomiksinäitus on koomiksivastane suursündmus.

Juhuslikult nägin ajakirjaniku Sergei Trofimovi fotolt et ekspositsioonis oleva teose sees on süstal...(autor Ott Pilipenko) Kas kunstniku näol on tegu narkomaaniga... või....kes peaks olema selle teose vaatajaskond??? Milleks tuua see teos Koomiksibiennalile? Miks keegi peaks propageerima narkomaaniat? Ja miks mina kui kuraator näen seda alles fotograafi vahendusel?

Näituse avamisel ilmus "ei tea kust " ülemisse saali ilmus tema initsiatiivil videomängukonsool, mille päritolu on siiani teadmata. Kas tegu oli mingi Polümeri tehase sponsorlustehinguga et lisaraha saada?

Esitamata jäi mitmete kunstnike teosed, Jasper Zoova cd-plaat "kaob" jäljetult.Galerii väljapanekus domineerib Sandra Jõgeva enda valmistatud skulptuur. Üritusest kujunes tema korraldatud "NALI". (Nüüd küsib ta korraldatud "nalja" eest ka üüri, 5000 krooni.)

Koomiksibiennali raames pidi toimuma ekspositsioon, mis annaks ülevaate "koomiksimaastikul" toimuvast. (Kes siinsetest kunstnikest midigagi teeb...) Selle eeltööks sai tehtud www.koomiks.edicypages.com veebileht ja kogutud inimeste loomingut ja infot. Kunstnike poolne osalus oli positiivne. Kõik kellel midagi oli mahti, ka midagi oma loomingust esitas. Samas näituse väljapanemine viibib. Sandra soovib eksponeerida Andres Joonase eksponaati milleks on purk ärapõletatud koomiksitega.

Selle ettekäändel konfiskeerib ta redeli, öeldes selgituseks, et teos peab tingimata seisma redeli peal. Vaatajad peaks põletatud koomiksituhaga täidetud purgi nägemiseks redeli tippu ronima. Tööde väljapanek oli pidevalt takistatud erinevatel ettekäänetel ja kogu näituse ülespanek hakkab aina enam meenutama psühhedeelset kestvusperformance-t.

"Performance" kulminatsiooniks kujuneb kaaskuraator Sandra Jõgeva etteaste, kus ta keeldub väljastamast esitlusvahendeid, siis tõi need kohale kuid siis jälle viis ära, rikkus ekspositsiooni tervikut teisaldades töid ja paigutades neid kontekstivabalt. Ma püüan temaga rääkida aga ta ütleb ainult "See on normaalne. Kui minu isa ja ema näitust tegid juhtus ka, et kui nad galeriisse jõudsid, ekspositsioon üldse ei toiminud..." Ma püüan ta peale karjuda, lootes et kaootiline tegevus lõpeb aga esitlusvahendid tekivad, kaovad, vahetavad asukohti ja aeg läheb endises tempos. Teen järelduse: Sandra peale karjumine ei aita.

Edasi lihtsalt jälgin, mis edasi saab. Võtan arvesse, et kui olen midagi kuhugi asetanud võib see vabalt asukohta vahetada hiljem ja ei lähe närvi. Palju ma sellest põhimõttest kinni pidada suudan, on iseasi. Teosed "kerkivad " seinale juhuslikus suvalises järjekorras ja kunstnike albumid vedelevad nurgas. Hiljem peale näituse avamist avastan et nad on ikkagi säilinud, tehes läbi pika teekonna hunnikus vedelemisest positsioneerimiseni ekspo osana.

Arvasin et kestvusperformance lõppeb seal kus avatakse näitus aga eksisin. Külalistega suhelnud Kultuuritehase poolne esineja Ernest Truley (fotol Sandra taga poseeriv härra) teavitab kohale tulnud Leedu kunstnikku abivalmilt narkootikumidest, mida ta ise meelsasti soetab...
Kas tegu on reklaamiga? Leedu kunstnik näeb küll punk välja aga õhtul hiljem visatakse nalja Polümeri Kultuuritehases valitseva narkolembuse üle. (Pean vastama külaliste uudishimulikele ja skeptilistele küsimustele... millega selles majas ikkagi tegeletakse? Ja küsijateks on mainekate koomiksiürituste korraldajad. Mul on piinlik. )

Peale näituse avamist liituvad "etteastega " täiesti etteteatamata Kultuuritehases resideeruvad kunstnikud. Rõõmustasin, nähes neid poti ja pliidiga tulemas... kuna olen neidki nende projektides jõudumööda aidanud.. arvasin naiivselt, et küllap hakatakse osalejatele kõhukinnitust valmistama ja jagama. (Mis võiks vabalt ürituse eelarvesse mahtuda kui kena zhest kokkutulnutele...)

Selle asemel oli neil planeeritud supi müük, 25 krooni eest. Ja õlle müük. Supi ja õlle hind oli sama. Ja asjal on ka praktiline pool. Ja kui raha ei ole siis suppi ei saa. Õlut võibolla ikka saab.

Samas kui ürituse korraldajana küsisin võimalust panna välja koomiksikunstnike raamatuid esitlev lett, mis siin väljaantavatest trükistest mingigi ülevaate annaks, keelduti. (Sain soovitu 4. küsimise järel.) Supist saab kõhu täis, erinevalt piltidest.

Nähes sündmuste kulgu kaalun mõttes kõiki võimalusi tekkinud "performance-st" väljumiseks:

2 päeva enne näituse algust, kui Sandra oma "PRIVAAT PERFORMANCE" alustas, ei olnud enam võimalik näitust ära jätta. Väliskülalised olid juba kutsutud. Kuid õnnitlused: Sandra Jõgeva koomiksinäituse nimeline kestvusperformance osutus edukaks.

Muidugi saan ma paar päeva hiljem teada, et skandaalse raamatu, mille seest ma süstla leidsin ja playstationi autoriks on Ott Pilipenko. Muidugi selgub ka, et kõrge üür Kultuuritehases oli ilmne liialdus ja väliskülaliste vastuvõtja Ernest Truely kohta kommenteerib Sandra Jõgeva: "Aga ta ongi selline. Ta tuleb Ameerikast, kus kanepi tarbimine on igapäevane asi..." Ka Jaanika Kuklase, Kultuuritehase Polümer juhataja ütleb mu järelpärimise peale, et seni pole neil narko-teema majas päevakajaline olnud.

Näituse ebaõnnestumisse suhtuvad kõik kui millessegi loomulikku. Eriti Sandra ise: "Midagi hullu pole. Minu isa ja ema tegid ka ükskord näitust. Valmistasid mitu kuud ette aga kui galeriis selgus, et ekspositsioon ei toimi...". "Midagi hullu pole. Minu isa ja ema tegid ka ükskord näitust. Valmistasid mitu kuud ette aga näituse ülespaneku ajal selgus, et miski ei toimi...". Seda kordab ta pidevalt aga ma lihtsalt ei oska sellest mälestuskillust mingit tarkust välja lugeda...

Käisin ka eksponaatidest pilte tegemas. Üles sai leitud Jasper Zoova CD-rom. Samas ei suutnud ma enam leida teist teost: Selleks on purk. Mitte see mida te mõtlete vaid purk põletatud koomiksitega mille tarbeks enne näituse avamist korduvalt ja korduvalt redelit oli ära pandud. (teose autoriks Andrus Joonas). Järelepärimise peale selgub et keegi on selle purgi lae alla paigutanud aga redelit selleni ulatumiseks enam pole. Keegi Kultuuritehase inimestest on redeli mujal kasutusse võtnud ja eksponaadist pilti tegema ei ulatu ma parima tahtmise juures. Nii jääbki mul Andrus Joonase teos põletatud koomiksipurgiga nägemata ja üles pildistamata. Ülejäänud fotod panen üles veebi ja püüan vähemalt väiskülalistele mindeval cd-romil pildid sellesse järjekorda seada, nagu nad algselt ka näituse seinal mõeldud olid. Enne lahkumist kui Sandraga Statoili bensiinijaama ees kohvi lürbime ja suitsetame, pakub ta: "Kuule, need koomiksialbumid, mida sa nii kangesti välja tahtsid panna... need oleks pidanud hoopis kettidega seinte külge rippuma kinnitama...".

Kes teab, ehk on see mõttemõlgutus tema ettevalmistus järgmiseks "koomiksiperformance-ks?"
Kes suudaks vastu panna vaatepildile glamuurikast domina-tsikist koomiksiraamatuid piitsutamas, eks...

Isiklikult näitust kellegile ei soovita ja KUI KEEGI SOOVIB näituse külastuse asemel saada ekspositsioonist CD- romi, mis ehk annab laiema ülevaate osalenud kunstnike tegevusest, see on saada. Kui te soovite Sandra Jõgeva performance tulemusena valminud näitust näha, teretulemast. Aga ärge lapsi kaasa võtke...

Näitus avatud 16 aprill- 16 mail 2010. Galerist Sandra Jõgeva avab ekspositsiooni etteteatamisel: +3725543961

STREET-ART ja KOOMIKS

2010-04-19T07:11:00.001-07:00

Tänavakunsti esindas seekordsel Koomiksibiennaalil 2 kunstnikku. Kunstnikud kes oma "stencilites" koomiksit kasutavad, andke märku, kokku panemisel on näituseprogramm just sellistest töödest. (paremas kvalisteedis fotoed lisanduvad hiljem)

Biennali avamisel "kinnitati" galerii seinale eksponaadiks 2 teost:

Artur Vincent Kerge "stencil" koomiks mis on ühtlasi ka Biennaali sümboliks: (leidis igal pool kasutust nii logo kui kujunduselemendina "I KOOMIKSIAJAKIRJAS".)

Oliver Kuusmanni "stencil" tehnikas koomiks:

'

Koomiksibiennaal 2012-ks on ettevalmistusel erinäitus
koomiksitest tänavakunstis. Osalemissoovid oodatud, kontakt:oliver.kuusmann at gmail.com

Omalt poolt saan lisada, et ka oma viimase n5ituse pyhendasin samale teemale.

Ekspositsioon toimus Hispaanias, Kataloonias, Lleidas. Mai- Juuni 2010. Rohkem infot ekspositsiooni kohta: http://alienart-liz.blogspot.com/2010/05/comicstreet-art-expo-may-june-2010.html

KOOMIKSIBIENNAALI SÜNNILUGU

2010-04-18T17:31:00.000-07:00

Kuidas I Koomiksibiennaal alguse sai: Kõik sai alguse ühe välismaal resideeruva kunstniku egoismist.

Nimelt olin koomiksiga Hollandis elades üprist aktiivselt tegelenud. (Koomiksipoode on seal rohkesti, jaburaid kunst- trükiste näitusi, ostukohti ja antikvariaate ka. Kord aastas toimub neil seal ka koomiksifestival "Stripendagen".5-6 juuni. http://www.stripdagenhaarlem.nl/2010/ mida korraldab vana koomiksikunstnik Joost Pollmann.

Samas kahju on ütelda aga väljapoolt Eestit jääb mulje nagu siin koomikseid ei tehtakski. Samas sooviks oma koomiksiraamatuid siiski siin avaldada. Või miks peaksi kusagil mujal. Kas olukord on tõesti nii hull? Samas müüt "eestis koomiksimaastik puudub" päris tõele. Lihtsalt enamik kunstnikke ei ole agarad oma loomingut esitlema. Kui Art Container galerist Sandra Jõgeva näituse aega pakkus, tundus mulle kogu eelneva vaatluse taustal "egotripp- ekspositsiooni" täiesti mõttetu ja soov järjekordset "agaramat sõpruskonda" koguda, puudub.

Või kui kunstnike "edukust" mõõdetakse tõepoolest välisnäitustes, siis kus need rahvusvahelised koomiksifestivalid siinsest ülevaadet saakski kui ühtegi ülevaatlikku üritust ei toimu? Üritust kuhu neil oleks võimalik neid huvitavaid "avastamata talente" ja huvitavaid kuraatoriprojekte vaadata ja kutsuda.

Teine külg on koomiksivalmistajate järelkasv. Kui filminduses on just festivalid need kohad, kus noored tegijad esimest korda "publiku ette" saavad, siis koomiksi alal selline "esitluskoht" on täiesti puudu. Eriti kummaline tundub see selle taustal, et mõlemas kunstikõrgkoolis: EKA-s ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis koomiksit ju õpetatakse? Milleks? Kas ainult ainepunktide saamiseks? Või selleks et mõni kunstnik õppejõu palgast ära elada saaks? Koostöö õpilastööde kogumiseks on alanud Peeter Krossmanni ja Joonas Sildrega Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. Samas märkimisväärne on, et Eesti Kunstiakadeemia poolt igasugune initsiatiiv koomiksi zhanri toetuseks, esitluseks puuduv.

Palju meil neid koomiksivalmistajaid siis on?

Omal moel on Koomiksibiennali algatamine eksperiment. Võimalus järgi proovida: Kui räägitakse, et koomikseid ei ilmu, sest pole võimalusi. Kas selle zhanri kasutus elavneks siis kui

tekiks selle teemaline üritus?

Kust tuli I Koomiksibiennali nimi:

Koomiks on inspireerinud kaasaaegset kunsti küllluslikult. Üldjuhul ekspluateeritakse kommertskoomiksi vormilist külge. Tehnikat kui sellist. Koomiks vormiliselt on tihti kaasaaegses kunstis esitatud kui "massikultuuri" sümbol. Näiteks viimase 53. Veneetsia biennali väljapaneku Jaapani esinduse teos: Jaapani paviljoni miniatuursed koopiad otaku-tubadest ja aerofoto Akihabara koomiksite hiigelturust. Veneetsia biennali kuraator Rosa Martinez tõi välja, et valis 51. biennaali pealkirjaks ALWAYS A LITTLE FURTHER, mis on väljavõte Veneetsias elava koomiksikunstniku Corto Maltese loomingust.Väidetavalt esimest korda jõudsid koomiksid "Arsenali" kavasse 2007 kui Rooma paviljoni väljapanekus oli koomiksid Eyoum Nganguè-lt ja Faustin Titi-lt, Aafrika kunstnikelt.Eestis ekspluateerivad koomiksi zhanri edukalt Kaido Ole ja Marko Mäetamm. Olen kuulnud ütlemas kujutavaid kunstnikke: "Koomiks mind ei huvita, kasutan seda oma loomingus." Samas pole kuulnud ühtegi "koomiksikunstnikku" ütlemas: "Maal mind ei huvita, lihtsalt kasutan seda oma loomingus..." Kujutavate kunstnike ja kirjanike eristamine koomiksikunstnikest meenutab jällegi kergelt kõiki muid nihilistlikke ilminguid. Inimeste eristamist soolise või rassi järgi. Kellegi üles või allapanek.

Kui koomiks "mõjutab" biennaalide väljapanekut, miks ei võiks luua ühe Biennaali spetsiaalselt mõjutamaks koomiksi arengut? Et kunsti ja koomiksi suhe ei oleks ainult ekspluateeriv vaid üksteist täiendav?

Sandra Jõgeva kutsus koomiksibiennaalile esinema nii mitmedki kunstnikud, kellel kujutava kunstiga tegelemise kõrvalt ka aega ja soovi on olnud oma ideid koomiksi vormis realiseerida. Näiteks Ott Pilipenko teos "Bourgeois_plastics" readymade tehnikas ruumiline koomiksisari, kus koomiksi zhanrile on lähenetud mitte jutustuse tehnikaid vaid objektileide kasutades.

Kes siis on need koomiksivalmistajad ja miks nad seda teevad?

Hoolimata sellest et esitluskohti koomiksizhanris teostele praktiliselt pole, valmistajaid on. Kes nad siis on? Soovimata teha lahmivaid üldistusi, küsisin osalejalt ka intervjuu. Kõik ei ole esitletud veel aga kogunemas on nad Koomiksibiennaali veebilehel:

http://www.koomiks.edicypages.com/intervjuud-koomiksikunstnikega

Veebis väljas olev intervjuukogu on alles ülespanekul kuid tekstidest moodustub väike koond-portree: Koomiksikunstnikud realiseerivad oma oskusi audio-visuaali, kujutavad kunsti, disaini, reklaame, videomänge, illustratsioone, animatsioone valmistades. Ja võib arvata et oma "põhitegevuse kõrvalt" koomiksi meediumiga tegelemisel hakkab toimima samasugune sümbioos, mida võib märgata kujutava kunsti ja koomiksi vahel: üks inspireerib teist. Sellises ringluses sündivad ei ole "kasti pandavad", "paika pandavad ühe puuga". Meedium kaotab oma tähtsuse, domineerima jääb sisu.

Miks on Koomiksibiennali väljapanek selline "kompott:"

Kõigepealt soovin tänada Sanra Jõgevat, kes kutsus biennalile esinema kunstnikud: Meeland Sepp, Andrus Joonas, Marianne Männi, Ott Pilipenko, Peeter Allik, Leonhar Lapin.

Peamine küsimus oli , kellele see "kompott vaatamiseks on? Kas "potjomkini küla" väliskülalistele, kus paari suurema maalitud plangu taga valitseb õõvastav tühjus, või "superstaarivabrik" kellegi üles haipimiseks?

Või kuraatoriprojekt, kus kunstnikud siis korraldaja range taktikepi alla kogunevad? Või üritus kus on võimalik "koomiksimaastikku vaadelda tervikuna, koht mis soodustaks järgmiste kuraatorinäituste teket.

Leian et kuna igale zhanrile ja stiilile on kusagil vaatajaskond ja eestis on koomiksite teadlik vaatajaskond niigi väike, peaks esindatud olema KÕIK alazhanrid. Nii konseptuaalne, narratiivne, neti ja ajalehekoomiks kui ka autorikoomiks. Vaatajale on jäänud kuraatoriroll, leida oma vanad lemmikud aga samas midagi uut avastada, mida mujal ei vaataks. (Ja kust seda vaadata olekski?) Järgmisel biennalil muutub ka see, et koomiksi alazhanrid: laste koomiks, ulme, veebikoomiks, autorikoomiksi zhanris novellid saavad selgepiirilisemalt ära kategoriseeritud.

Kes on Koomiksibiennali külalised?

Kõigil Eesti naaberriikidel, Soomel, Venemaal ja Lätil on üks iseloomulik joon: ehkki tegu ei ole maadega kus oleks pikk koomiksi traditsioon, (nagu Ameerikas ja Prantsustmaal), toimuvad seal huvitavad koomiksiüritused. Ja nende ürituste eeliseks on just nende peamine "puudus."
Ja just see stiilide, loojutustamise ja esitluspõhimõtete mitmekesisus teeb need väljapanekud nauditavaks ja atraktiivseks.

Näiteks külastas Koomiksi Biennali David Schilter,
kes hetkel korraldab kuraatoriprojekti "Last Match". Suurema alapealkirja all "Crisis" valmib grupi näitus, kus igal kunstnikul lastakse kujutada viimast tikku. http://thelastmatch.wordpress.com/

Kui näitus osutub edukaks leiab see esitlemist ka suurematel koomiksifestivalidel. Näiteks Koomiksibiennaal kutsus ekspositsiooni esinema Joonas Sildre 2009. aastal esitletud grupinäituse "Graafilised Unenäod". Kui toimuks rohkem koomiksi teemalisi kuraatorinäitusi võiks just suurem üritus olla koht, kus välisfestivalidelt tulnud külalised ühes kohas vahepeal toimunud ekspositsioonidest ülevaate saavad.

Näiteks jäi Venemaalt, St. Peterburi koomiksifestivali "Boomfest" külla tulnud festivali juhile Ekaterina Dresvjaninale just "Graafilised Unenäod" näituse väljapanekust mõned autorid silma,

kellega neil edaspidi koostöö jätkub ja omanäolised kuraatoriprojektid on tema sõnul "hinnas".

Joonas Sildre järgmine kuraatorinäitus "FIN- EST", koostöös Soome Koomiksi Keskuse ja Soome Kultuurikeskusega, Kalle Hakkola ja Jenni Kallionsivuga on tulemas sügisel, 2010. Muidugi loodan et see ei ole ainus, mis tulemas on.

Oma isiklikust "taustaloost" lähtuvalt kutsusin kohale ka külalise Hollandist. Avantia Dambergi. Kahjuks ta kehvade lennuolude tõttu tulla ei saanud aga silma jäi ta oma koomiksi valmistamise meetodi poolest. Tema jaoks on koomiks viis pidada blogi:

MILLISEID KOOMIKSEID TEEVAD HOLLANDLASED?

Üks eesmärke on, et järgmisel Koomiksibiennalile saaks tulla rohkem Hollandi koomiksikunstnikke. Ka naabrisuhetes on sarnasusi. Nagu paikneb Eesti külje all tugeva koomiksikultuuriga Soome, on näiteks Hollandlaste kõrval Belgia oma suure koomiksitööstusega. Hoolimata sellest tehakse seal väga omanäolist kraami.

Sarnasusi Eestiga on sellel kultuuriruumil enam kui küll ja loodetavasti on nende koomiksivalmistajate konseptuaalne lähenemine ja disaini ühendamine loojutustamise elementidega huvitav ja pakub äratundmist.

KÜLLA TULI LÄTI KOOMIKSIAJAKIRI: "kuš!" http://www.komikss.lv

Kutsudes külla Läti koomiksiajakirja "kuš!" jäi õhku küsimus, miks Eestis koomiksiajakirja pole. Sellist kust saaks lugeda viimase kuu paari jooksul valminud autorikoomiksit. Mis ei ole valminud rahuldama suurt koomiksi suhtes ignorantset lugejaskonda vaid pakuks ilustamata ülevaate, kes mida teeb, mis suunas mõtleb.

Teos on täis eri stiilis autorikoomiksit. Iga lugu ca. 4 või 6 lk. Teos on värviline. Lahe oli ajakirja valmistajate arusaam kokkuhoiust. Kuna raha avaldamiseks teadupärast napib, üldjuhul valmistajad teevad teose mustvalgena. "kuš" autorid aga vähendasid teose mõõtusid. Teos näeb välja nagu oleks trükitud lugemiseks päkapikkudele aga eelis on see, et mahub taskusse ära.

Koomiksiajakirja "kuš!" näitel: David Schilteri, "kuš!" ajakirja toimetaja sõnul suurenes Lätis huvitavate autorikoomiksite hulk just peale ajakirja teket ja seda võib jälgida ka erinevaid ajakirjanumbreid lapates. Samuti osutus "kuš!" ajakiri kohapeal tõhusaks abivahendiks, mille abil ta mulle erinevate kunstnikke loomingukatkeid näidates ülevaate andis, kes milliseid koomikseid teeb ja mis projektid neil muidu käsil on.

KUNSTNIKURAAMATUTEST ja "KODUKOOTUD KOOMIKSITEST":

Valdavalt valitseb stereotüüp et koomiks tähendab suure tiraazhilist müügihitti. Ja kui ikka suurt tiraazhi ei saa või autor pole piisavalt tuntud, siis pole teha mõtet. See on jabur. Tegelikult on väike unikaalne teos parim esitlusvahend ja vähemalt isiklikult "jahin" mõnuga just piiratud tiraazhiga jaburaid trükiseid. Sest neisse on valmistaja pannud enam kui lihtsalt pragmaatilise kalkulatsiooni "midagi kähku ära köita". Ja üldjuhul on just sellistel teostel oma "saamislugu".

HUVITAVAT ALTERNATIIVI TOTRATE MÕTTEMALLIDE MUUTMISEKS PAKUB

... rändraamatupood "Asterisk", kus koomiksi jt. tehnikates, tudengite valmistatud trükieksperimente ja muid väikesetiraazhilisi teoseid soetada saab.

"Asteriski" raamatupoodi esinema kutsida ei õnnestunud. Ja ära mainin et esitluskohti autorikoomiksile on. Ja just koomiks on zhanr mis eriti eestis kunstnikuraamatu jaoks sobima peaks. Iga teose lugejaskond on ju väikeKüll aga valmis Koomiksibiennaali raameskollektiivne kunstnikuraamat "I KOOMIKSIAJAKIRI"

"KUNSTNIKURAAMAT LEVIB"

Mul ei ole varasemat kogemust ajakirja kokkupanekul, seni olen "kantseldanud" ainult oma kraami trükkimist ... Ja biennali eelarve ja ajaresurss oli ääretult piiratud. Seetõttu teos ei "hiilga" ei värvi ega vormiga. Väärtuseks on ehk koostöömoment. Suur hulk kunstnikke osalesid asja kokkupanekul.

Pildil "I KOOMIKSIAJAKIRJA" kaas. Teost saab soetada. Mõned numbrid on veel alles. kontakt: elisabethsalmin at gmail.com

Lisaks... algne koomiksiajakiri oli 250 lk mis kahanes hiljem 50 lk. le. See sai monteeritud kui kollektiivne teos mitte tegeleda kirjastamisega, piirdusime 50 leheküljelise pisikese trükisega.
Teos on eelkõige kolektiivne konseptuaalne projekt märkimaks koomiksiajakirja puudumist, mitte festivalikataloog.

(Festivali esiltusmaterjalid on ainult veebis, www.koomiks.edicypages.com)

Kuid tänu näituse väliskülalistele, kes ajakirja numbreid kaasa võtsid läheb "I KOOMIKSIAJAKIRJA" numbrid teele sama moodi nagu Läti koomiksiajakiri "Kush!" jõudis siia. Ja annab siin esitatud "kompotist" võibalikult objektiivse pildi.

KAS MILLALGI HAKKAB KA "PÄRIS" KOOMIKSIAJAKIRI ILMUMA?

Koomiksibiennali eesmärkide hulka see ei kuulu. Teema vastu on huvi tundnud Edvin Aedma ja loodetavasti lükkab ta ka asja käiku. Seni on nagu teatritükis "Oodates Godot..."

allolev teos: Karl Erik Talvet "Karls pains, millest katke ilmus ka Koomiksibiennali kunstnikuraamatus "I KOOMIKSIAJAKIRI""