Monday, 19 April 2010

MILLEST RÄÄGITI KOOMIKSIBIENNAALIL?


Lilli Krõõt Repnau foto.

Arutelul (Kirjandusliku kohtumise KOOMIKSI- ERI, sarjast "üks hullem kui teine" mida toetas Eesti Kultuurkapital, ) osalesid Koomiksibiennali külalised:
Mari Laaniste,
(koomiksi arvustaja, uurija, suurim initsiaator)
Andreas Trossek,
(Eesti koomiksi arvustaja, toimetaja)
korraldaja: Sandra Jõgeva,
(kuraator, performance kunstnik)
Joskaude Pakalkaite
(Leedu koomiksikunstnik, Londoni squatter)
www.yukimode.net
Ekaterina Dresvyanina
(Vene koommiksifestivali Boomfest juht),
www.boomfest.ru
mina Koomiksibiennaali poolt,
www.koomiks.edicypages.com
David Schilter
(Läti koomiksiajakirja "kuš!" koostaja),
kushkomikss.blogspot.com
Joonas Sildre
(Koomiksi kuraator) http://web.zone.ee/sildre/

kaasa löövad ka külalised: muuhulgas Ivar Laus (koomiksikriitik), Tallinnas resideeruv Läti koomiksikunstnik Ingrida Picukane, Koomiksibiennalil osalenud Karl Erik Talvet, Artur Vincent Kerge, Ernest Truely, Picukane Soome Koomiksi Seltsi juht: Kalle Hakkola www.sarjakuvakeskus.fi
Samuti on kohal Ülle Marie Kalda, Bulls Pressist.

Lühiülevaade räägitust:
Teemaks on koomiksi arenguperspektiivid Eestis.Me ei aruta, milline on olukord ja võimalused vaid milliseks need kujuneda võiksid, ütleme 5 aasta pärast. Toon välja peamised mõtted, mis kõlama jäid. Toodi välja hetkeseis,:

Eesti on väike ja sellepärast ei saagi olla koomiksitel levikut. Siin toimivad fenomenid, mis raskendavad koomiksikunstnikul oma teoseid avaldamast: Suurkirjastused ei ole huvitatud autorikoomiksi avaldamisest samas autorikoomiksi tekkeks puudub kasvulava. Artur toob välja paradoksi, et Egmont, suur koomiksikirjastus kes Eestis avaldab vaid Miki Hiirt avaldab teistes riikides, Rootsis näiteks suuri jõupingutusi ka autorikoomiksi avaldamiseks. Inimesed eelistavad soetada klassikuid ja neil puudub huvi uustulnukate vastu. Ülle Marie on pigem optimistlik, samuti külalised Soome poolt.

Dresvyanina Ekaterina St. Peterburi Boomfest-ist vaidleb vastu: ta ütleb et Venemaal on olukord laias laastus sama aga mitte lootusetu. Kuid samas toob välja et nende korraldatud koomiksifestival on juba seda olukorda muutnud. Festival toimub kord aastas, juba 4. aastat ja toimub 10- 17. september 2010.












Kui toimusid esimesed üritused, neid autorikoomiksi valmistajaid ei olnudki nii palju, publikut samuti mitte kuid aasta aastalt on olukord paremuse poole muutunud ja nüüd, neljandal aastal võivad nad juba rahule jääda... On tuntud huvi ka selle vastu mida teised teevad, esitletud külalisnäitusi ja toonud kaasa uusi küllakutseid ja pakkumisi. Kaudselt on see ka soodustanud festivali laiemat tuntust mujal maailmas. Nende viimane projekt: Danil Harmsi teoste alusel valminud koomiksite näitus on tulekul.

Ekspositsiooni on valitud Danil Harmsi teosed vene ja prantsuse autoritelt. Toimib vastandus (Kelle Danil Harmsi tõlgendus on parem?) Nad pööravad ka tähelepanu, et näitused poleks mingi "salaseltsi kokkutulekud" vaid kergesti kättesaadavad nii videos, trükis, kataloogina, veebina: http://boomfest.ru Boomfest festivali peamine eesmärk ongi populariseerida autorikoomiksit vene laiemale üldsusele. Kunstnike sõnavabaduse, sõnavõimaluse andmisega nad sedavõrd ei tegele. Kuraatorinäituste kavad valitakse hoolikalt ja korraldatakse pikalt ette.



Kohal on ka noor ambitsioonikas koomiksikunstnik Yoshi. (Joskaude Pakalkaite)

Katke tema Koomiksibiennalil esitletud teosest
"Pulling magic out of the air."



Leedu koomiksimaastik aga Eesti omale üpris sarnane. Yoshi on leidnud endale lahenduse: avanud oma isikliku väikese koomiksi labeli www.yukimode.net mille lugejaskond on rahvusvaheline. Selle lugejaskond pole suur aga kindel ja väljakujunenud. Ta ütleb et alguses ta proovis hästi paljudele ajakirjadele oma kaastööd aktiivselt pakkuda aga see ei olnud tulemusrikas.

Yoshi ütleb, et maksab ise oma loomingust kogumikke avaldada, nii et toimetajatel oli võimalus tema loominguga ülevaatlikumalt tuvuda. Tekkisid sõbrad, kes mõtlesid sams suunas, kes siis ka tema teosedi avaldama hakkasid. (("kuš!, Stripburek)). (Siinkohal ma kahtlustan et pidev festivalikuluaarides hängimine võis ka päris abiks olla...ja seda nad möönavad kõik ka ise.)




Raamatu esitlused on hästi tehtud Boomfestil.
Näiteks viimane ilmunud kogumik:
http://boomfest.ru/nes-en-urss

Yoshi ütleb, et kättevõtmist ja loomingu kogumiku kokkupanekut ja levitamist soovitab ta ka kõigile uustulnukatele. "Seda enam et tehnikaid raamatu valmistamiseks on nii palju". Ta ise plaanib järgmiseks hakata kokku panema siiditrüki tehnikas, kahevärvilist koomiksiajakirja. Levitamiseks käest kätte sõprade kaudu ja festivalidel. Palju on olnud tagasilükkamisi aga " sellega tuleb eriti alguses arvestada" on ta optimistlik. Aga nimistu ajakirju, kuhu ta kaastööd pakkuda on proovinud, kõlab aukartust äratavalt.


Eestile on lähim koht kuhu siinsed kunstnikud oma teoseid esitlema on oodatud toimub Helsinkis: 10-12 septembril 2010 http://sarjakuvafestivaalit.fi Osalejatega tegeleb Aino Sutineni, kes on ise ka koomiksikunstnik, tema loomingut on veebilehel: www.aino.sarjakuvablogit.com

Koomiksibiennaali raames valmis ka kunstnikeraamat
"I KOOMIKSIAJAKIRI"
mis kõiki neid teemasid puudutab.


Kõlab küsimus: kas Eestis võiks ilmuda päris oma koomiksiajakiri? Kus siinsed koomiksikunstnikud oma loomingut avaldada saavad perioodiliselt? Vastuse sellele küsimusele saan alles 2 päeva hiljem, kui I Koomiksibiennali autoriraamatu tõlkija, Edvin Aegma, lubab selle tüki ära teha. Mul isiklikult oleks hea meel kui koomiksiajakiri hakkaks ilmuma just Tartus, kohas kus reaalselt koomiksivalmistamistamist õpetatakse ja on palju andekaid autoreid.


Uurin Läti koomiksiajakirja valmistaja David Schilteri käest kui keeruline see ajakirja tegemine siis on, mis on suurim komikstuskivi, näiteks? (Pildil tema ajakiri ""kuš!"") http://www.komikss.lv/



David ütleb et alguses lootsid nad ajakirja avaldama hakata sponsorite abiga. Aga sponsorid ei olnud tulemusega sugugi rahul Nimelt väitsid nad et ajakiri on kompromiteeriv ja pornograafilise sisuga. (Ta lehvitab käes täiesti tüüpilise autorikoomiksistiilis kujundusega ajakirja numbrit.)

Rahalist toetust ajakirja tegemiseks pidavat nad saama kohalikelt kultuurifondidelt ja sellest sõltuvalt numbrid ilmuvad. Samas ajakirja populaarsusest annab tunnistust juba kunstnike järjepidevus, kes kaasa löövad: Igas numbris ilmub 15 kunstniku looming.
Jutustused on reeglina 2, 4, 6 leheküljelised. Ja "kuluaarides" on "kes millal oma asju ajakirjas avaldab ja mida" ikka "teemaks".Osalejad on eri rahvustest. See teeb ka osalejatele asja huvitavaks. Kutsutakse sõpru osalema, "leitakse" lahedaid lugusid jne.



Seda ütleb ka Kalle Hakkola, Soome Koomiksi Ühigust:
"Tehke oma loomigu kättesaadavaks rahvusvahelistel üritustel, levitage nende hulgas kes autorikoomiksit hindavad. Tehke kasvõi inglise keeles või tõlkega, kuid pöörduge nende poole, kes on asjatundjad ja soovivad teie asju näha. Tulge neile vastu." Talle vaidleb vastu performancei kunstnik Ernest Truely: " Kui ma vaatan koomiksit, ma ei taha näha midagi mis on tehtud "minu perse lakkumiseks" vaid midagi "tõelist". Selle vastanduse juures kohtumine ka lõpeb.

Järgmisel päeval tuleb Katarina Boomfestist, kes on oma festivali lemmikud avamise jooksul juba välja valinud ja saab nende kontaktid. Samas soovitab neil kellel on soov koomiksifestivalil osaleda, kindlasti saata oma loomingut Šveitsis, Luzernis, 1 mai- 9 mai toimuvale koomiksifestivalile. http://www.fumetto.ch kuna selne näitus on "platvorm- näitus kus osalejate hulk suurem ja uustulnukatele hea võimalus "silma jääda". Laiemale üldsusele on Luzern teada ka kui armastatud turismikeskus.



Katarina Boomfestist teeb koomiksifestivalitööd oma "päristöö" kõrvalt. Ta on graafiline disainer. Samas neile, kellel on soov koomiksivalmistamisele täisajaga pühenduda, soovitab ta osa võtta mõnest "ARTIST IN RESIDENCE" programmist, mis pakub võimalust üldjuhul paarikuiseks töövisiidiks oma projekti teostamiseks mõnes kunstistuudios, üle maailma. Üldjuhul kompenseeritakse kunstnikule "AIR" projekti raames ka üüri ja elamiskulud või aitab "Artist in residence" poolne esindaja leida fondi, mis kulud kataks. Suurem "Artist in Residence Programme" portaalid on aadressil: http://www.transartists.nl ja http://resartis.org Neist osad on spetsiaalselt koomiksikunstnike jaoks mõeldud. Näiteks üks on Angouleme-is.

Ja õhtul õllelauas, ilmuvad lauale sujuvalt ka koomiksiajakirjad ja näpuga lehti torkides räägitakse pikemalt viimased kõmu-uudised läbi, kes kunstnikest mida teeb ja millega hiljuti hiilanud. Mõtlen õudusega, kuidas järgmise festivali õllelauas räägitakse ilmselt juba kui ilge, jube ja segane oli see näitus tondilossis. Kommentaariks ütles tuttav: Oma last ma sellele näitusele kaasa ei võtaks.

Järgmisel päeval läheme St. Peterburi koomiksifestivali juhiga raamatupoodi, et vaadata, mis koomikseid saada on. Poeks on Rahva Raamat:


Pöördun müüja poole: "vabandage, kus teil siin poes koomiksid on?"

Müüja juhatab mind riiuli juurde, kus on suurelt kirjas "HUUMOR".
Seal samas tabab pilk koomiksiklassiku Frank Milleri "Sin City".

Küsin igaks juhuks üle müüalt: " Miks teil koomiksid huumori riiulis on?"

Müüja: "Jahh, ma olen ka tähele pannud, et need koomiksid
mis seal huumori all on, pole üldse naljakad, aga mis teha.
Neil on juba seeline nimi- koomiks, et peaks ikka naljakad olema."

Täname viisakalt.

Huumoririiuli valik on päris hea. Seal on Trosseki ja Sildre Eesti Autorikoomiksi kogumik, mingi minu asi, Pesakond, Kosmosemutid, Joonase Maailmanaba ka. Katariina vaatab riiuli läbi. Aga viimase 4 kuu jooksul pole ilmunud ühtegi uut koomiksit ilmunud ja temasuguse teadliku lugeja jaoks pole riiulil oleva jaoks mingit uudisväärtust. Oma kohmetuse varjamiseks räägin iga raamatu kohta pika taustaloo ja siis liigume edasi.


Ta ei osta koomikseid vaid hoopis suveniiri oma sõbrale töökaaslasele, kes olevat lausa hull riidest kottide järele. Ta koguvat neid ja saab pahaseks kui ta reisilt mõnda kaasa ei too... Õnneks on siinsetes raamatupoodides üldiselt kottide assortiment lai. Igale maitsele midagi ja saame sobiva välja valitud.

All on Polymeri fotograafi pilt kirjanduslikust kohtumisest: Pildil on David Schilter, kes lehvitab koomiksiajakirjaga rääkides sponsorite leidmisest oma ajakirjale:http://www.komikss.lv/
Taustaks Lilli Krõõt Repnau koomiks: "I am good with metamorphosis" ja Paul Udu looming.









´
















19 comments:

  1. Paar isiklikku kommentaari ja seisukohta, mis tõenäoliselt osaliselt vaieldavad:

    * Rahva Raamatu võõrkeelse koomiksi riiulid on üllatavalt mahukad Eesti kohta, kuigi hinnad ei kannata internetiga võrdlust. Kas te tõesti ei näinud seal maast laeni ulatuvat koomiksiriiulit?!? Sandman, Hellboy, Watchmen, mingid mangad, Junko Mizuno, superkangelased, paar väga head koomiksiajaloo raamatut... Kui meie poodides leidub maailma tippkraami ja inimestel on võimalus neid näha, nende olemasolust teada saada ja neid osta, pole asi päris lootusetu.

    * Lugedes häirib, et Peterburi osaleja nimi on võrreldes teistega tagurpidi kirjutatud.

    * Mina soovitaksin samavõrd kui ise koomiksitrükiseid kokku panna, teha ka "sketchbooke". Just neid koostavad ja müüvad kõiksugu kunstnikud, nii algajad kui kuulsused. Ma ei viitsi pikalt kirjutada, siit saab lugeda mõnest,mis mul olemas - http://pikseldused.blogspot.com/search/label/sketchbooks

    * Ja soovitaks neil, kes tõepoolest tahavad koomikseid teha, min-gil-gi määral joonistama õppida. Ja mõnda töövahendit valdama õppida, olgu see Adobe Illustrator, G-pen või värvipliiatsid. Mitte keegi ei tunne huvi ega (veel enam) anna raha välja asja eest, mis näeb välja kui kuuenda klassi poisi tunni ajal tehtud sorgeldus. Maailm on täis supertasemel asju, miks toota juurde rämpsu? Või, okei, õppides võib seda teha, aga kõike EI PEA teistele näitama. Ja kui joonistada ei oska, aga narratiiv lippab, siis võib ju piirduda käsikirjutamisega ja leida keegi teine, kes hästi joonistab.

    (Alati võib muidugi vaielda, mida tähendab "hästi", aga nn. alternatiivkoomiksis jääb huvitav isikupära räpakale amatöörlikule vormistusele ikka kõvasti alla. Mulle isiklikult ei paku umbes 98% kõigist koomiksist absoluutselt mitte midagi, sest nad lihtsalt on mulle juba visuaalselt vastuvõetamatud. Ja kui juba vorm ei meeldi, siis ei vaevu ma lugu uurimagi.)

    * Ja veel - kaas. Kaas on see, mille tõttu inimene trükise üldse kätte võtab ja huvi tundma hakkab. Korralik kaas on juba peaaegu pool võitu.

    Eelnev oli siis minu kui inimese seisukoht, kes on koomiksitele päris palju raha kulutanud.

    * Aasta alguses ilmus USA-s väga korralik populaarteadusliku kaldega, aga väga loetav raamat vene koomiksi ajaloost - "Komiks: Comic Art in Russia". Ma loodan, et peterburglased ikka teavad seda?...

    * Mina ikkagi arvan, et Eestis saab koomiks mingigi autoriteedi ja populaarsuse siis kui keegi saab maha mingi tõeliselt kõva asjaga. Ei pea just niipalju müüma ja meediat kõnetama kui Mihkel Raua raamatud, aga mingi uudiskünnist ületav aspekt peaks asjal olema. Võrdluseks - Marjane Satrapi "Persepolise" ilmumisel kirjutati sellest igal pool ja ma ütleks, et kahtlust, kas üks koomiks ikka võib olla ka väärt kirjandus ja selle ilmumine eesti keeles kultuurisündmus, ei kõlanud meediast küll kusagilt vastu. (Iseasi, palju lõpeks neid lugejaid kogunes, eriti veel, kuna raamat kubiseb kujundusvigadest.) "Pesakond" oleks võinud juba varem olla ka hea algus ja arengu stardipauk, aga kahjuks sellele midagi ei järgnenud...

    Fakt on see, et ööpäevas on 24 tundi ja tänapäeval on neid võimalik nii paljude asjadega täita, et kodumaine koomiks võib nende sekka trügida ainult siis kui ta on konkurentsivõimeline mitte ainult mangaga vaid ka nii Playstationi, HBO telesarjade kui Facebookiga.

    ReplyDelete
  2. Võib küsida, viibisid ka ise kohtumisel?

    ReplyDelete
  3. Nagu pole sportlaste hulgas "kaasasündinud tiitliga maailmameistreid" on ka koomiksivalmistajatel omad "levelid."

    Ma siiralt loodan et enamik autoreid ei muretse värvilise kaane ja müügiedu pärast vaid teevad lugusid sest see on "nende rida" ja selleks et ennast ja oma 3 sõbra lõbustada...

    Kes oli se ahv kes selle kuradi Playstationi sinna Biennali saali pani, raisk, ma võtaks tal ... maha. Aga ma ei tea. Eks...

    ReplyDelete
  4. Olin küll.

    Jah, eks koomiks ole ühtlasi kaks asja - meelelahutuslik trükitoode ja autorite eneseväljendus. Mõlemad on vajalikud pooled, eks ma isegi tegin kooli ajal koomikseid, mis klassi mööda ringi käisid. Praegu neid muidugi inimestele ei levitaks. Samas, ma arvan, et eesmärk peaks ikkagi olema professionaalsus, robustne värk saab ka olla profi väljanägemisega. Lehitsesin eile oma raamatuid ja näiteks Winshlussi "Pinocchio" album on kohati joonistuslikult küll väga robustne, aga sisult vinge ja vormistuselt (köitelt) täiesti super. Seega on tegu ikkagi profi asjaga (autor on minu teada ka "Persepolise" kaasrežisöör).
    http://www.bdgest.com/preview-452-BD-PINOCCHIO-Recit-complet.html

    Kui mina seda Playstationit vaatasin, siis oli selle ekraanil mingi koomiksi moodi asi jooksmas. Ilmselt siis pilt korraga. Ma ei tea, mis see oli ja kas see oli.

    Aga mind häiris pigem see alternatiivtümman, mis läbutoast kostis ja kohati jutu üsna ära summutas.

    ***

    Muuseas, tolles vene koomiksi raamatus on mainitud üks arutlust vääriv aspekt seoses Internetiga. Kui vene koomiksitegijad selleni jõudsid, et tekkisid netipõhised koomiksikommuunid, jõudsid nad tegelikult esmakordselt ka laiema omavahelise suhtlemiseni. Tolle raamatu autor uurib vene kraami juba mingi 15 aastat ja varem oli olukord selline, et tema otsis suurlinnadest välja autoreid, suhtles nendega ja intervjueeris neid, samal ajal aga sama linna venelased omavahel üksteist ei tundnudki. Selles mõttes on net toonud suurt kasu, tekkinud on nii teabesaidid ja arhiivid kui suhtlusfoorumid ja päris kokkusaamised.

    Samal ajal aga... Kuna võrgus on väljas ka koomiksinäited, siis on Venemaal nüüd ülimalt raske veenda kirjastajat, et ta peaks niigi kõigile tasuta näha oleva kraami paberile trükkimiseks suuri väljaminekuid tegema. Selles mõttes on net pannud kohalike koomiksite ILMUMISELE päris kõva põõna.

    ReplyDelete
  5. Netikoomiksid ei pane põõna. Netikoomiks on eraldi zhanr ja selle levi loogika on juba teine kui autorikoomiksid. Samas:

    Neti koomiksi tegijaid on eestis juba üksjagu. Poleks halb mõte mingi koondpunkt neile leida. Veeb, mis kõik siinsed netikoomiksid kokku võtab ja "ära promob".

    Koomiksiajakiri võiks ilmuda. Selle asjaajamise võttis enda peale Edvin Aedma, st. see hakkab ilmuma Tartus, mis on hea.

    Madalast või kõrgest enesehinnangust: ehk ongi parem teha koomikseid sõpradele, kes ei asu su loomingut kohe mikihiire või Jasoniga võrdlema.

    Tunnen isiklikult mitut inimest, kellel kodu koomiksialast kirjandust täis, ise kõrgtasemel joonistusoskusega aga oma loomingut avaldamast keelduvad kuna väidavad et see pole "piisavalt hea"... no eks ole. Et millal siis? Mis kasu sellest intellektuaalsest massazhist kui tulemust ei tule ega tule? Ja ei tulegi.. brrr

    ReplyDelete
  6. Ja kui sa kohtumisel olid, miks sa siis ligi ei astunud ja käppa ei andnud? :P Ma ju ka ei tunne kõiki.

    ReplyDelete
  7. Ivar võttis seal minu meelest mitu korda rohkem sõna rahva seast kui mina "lavalt" :)

    Kole alternatiiv vs ilus kommerts teemal (natuke must-valged määratlused, kuid las olla) oskan kosta seda, et minu õpilastele Tartu Kõrgemast Kunstikoolist tundub esimene rohkem peale minevat. Ma ei tea, kas neis tekib äratundmine oma joonistusoskusega seoses või on nad alternatiivikutega niisama sarnasel lainepikkusel... :) Kuid teatud entry-level kraamina need kindlasti noorte seas toimivad. Seetõttu ma ise pooldaks seda, et igaüks teeks täpselt seda, mida oska ja täpselt nii hästi või halvast, kui tahes. Aga peaasi - teeks! Sest ega need säravad rahvusvahelised tähed ja teiste järelvedajad ei võrsu ka tühjale kohale. Alati peab mingigi scene toetajaks olema kunstnikule. Seetõttu oli antud üritus minu meelest kindel kordaminek/edasiminek, iseasi, kuivõrd rahule korraldajad või eksperdid jäid :)

    ReplyDelete
  8. Elisabeth, kõigele vaatamata tubli töö näituse, blogide ja trükisega.
    Muuhulgas tunnistan, et see ahv, kes enda multika avamisele üles pani, olin mina, Ott, keda sa ka süstla eest siunasid.
    Mida kosta? Sandra Jõgeva, jah tahtis seda näitusele ja keegi ei pannud ka kätt ette kui ta juba tunde enne seda sinna üles panin, kaasaarvatud Sina. Ka ei tunnista, et ta teemast mööda oleks pannud, eksperimenteerimine on hea?
    Süstlaraamatu tõin kohapeale juba nädala enne avamist, tööd tutvustav meil sai saadetud veel enne seda koostükkis fotodega raamatust, milledel oli ka süstal peal. On ränk mind nüüd takkajärgi narkomaaniks nimetada. Ja seda Jõgevaga "sõbrustamise" eest :,|

    ReplyDelete
  9. Tead mis tunne on näha "Den za dnjom" ajakirjas ilmuma hakkava pildi valikul ainult süstalt?
    (Olen elanud 3 aastat Amsterdamis, ja pole kogu selle aja jooksul ühtki süstalt "leidnud" ja nüüd näituse pressifotolt... tekitas õõvastust.)

    Mulle su teosed meeldivad aga raamatut nägin ilma süstlata aga tead mis tunne on poputada väliskülalisi, kellele on Polümeri inimesed millegipärast terve õhtu süstlaid ja hashi "pähe määrinud"? Ja kes siis minult uurivad et kas tegu on narko või rahapesu keskusega? Sitt.
    Ja kuna ekspol puudus struktuur, andis see veel koguilmele juurde...

    Ettepanek: Miks ei võiks Koomiksibiennaal 2012 raames toimudagi väike kuraatorinäitus, kuhu on kutsutud eesti "contemporary art" tüübid koomiksile pühendatud, koomiksist inspireeritud teoseid esitama? Kas sa ise ei tahaks seda "sectioni" teha võtta? Skandaali puudumisega probleeme ei tekiks, saan seekordse ürituse põhjal aru.

    ReplyDelete
  10. Ehh Ivaaar!!!! Lisasin su artiklisse... oli koguaeg tunne, et keegi on sealt puudu!!!

    Palun pane mind oma meilinglisti, juhuks midagi korraldad. Püüan kindlasti tulla...

    ReplyDelete
  11. Mis selle süstlaga teose idee oligi?
    Ja mis oli Playstationi konseptsioon?
    Oleks tänulik kui teaks. Lisaksin seletusloo ka näituse eksponaadile.

    Ja kindlasti lisaks nende eksponaatide (nintendo ja süstlalugu)konseptsiooni ka sellele esitlus CD-romile mis peatselt väliskülaliste poole teele läheb.... eks nemad teevad ka mingeid oma valikuid selle põhjal... Ma üldse ei välista et on kuraatoreid kellele see kraam väga väga just vastupidi sobib...

    vabandan ränkade sõnade pärast. Mul on hea meel et "Nintendo müsteerium" lõpuks lahenes.

    ReplyDelete
  12. Ausalt öeldes on mul tunne, et Facebookis võiks olla grupp (või kuidas nende asjanduste nimi seal on, mida fännida saab, ei tea...) "Eesti koomiks", milles saaks siis postitada nii uudiseid, linke, näituseteateid, pisiarvustusi, viiteid headele raamatutele, ilmumisuudiseid nii Eestist kui mujalt kui ka lihtsalt avalikus ruumis temal targutada. Ma ei tea, kuidas siukesi asju tekitatakse, aga ma arvan, et see oleks lihtsam ja ka mõttekam kui püüda kusagile mingi hõre foorum tekitada või mingi analoogne suure hulga postitusõigusega isikutega blog teha...

    Teemaks oleks siis päris kindlasti eesti autorite loomingu kõrval ka kõik see, mis mujal maailmas toimub. Nagu aru saan, sõidavad Sildred näiteks nädala pärast Stockholmi koomiksifestivali kaema, siis oleks ka koht kuhu postitada link arvustusele/reisikirjale, mille Joonas kindlasti kirjutab... :)
    (Ise loodan mais veel paar kiidetumat Pariisi koomiksipoodi üle vaadata ja lisan need siis aasta eest kirjutatud poe-tutvustusele...)

    Ühesõnaga, teemasid ja postitusi ilmselt leiduks.

    Selline mõte siis.

    ReplyDelete
  13. mina blogiskeptikuna olen siiralt üllatunud, et blogi vormis võiks mõni päris elu sündmuse teema jätkuda... ja lugedes on aega "seedida" rohkem kui kuulates arutelul, näiteks...

    avaliku ruumi pluss oleks, et siis pole mingi "salaseltsi koosoleku värk"... ehki seesugused on moes...

    ReplyDelete
  14. kas kellegil on veel kuraatorinäituse ideid 2012 aasta ürituseks?

    ReplyDelete
  15. kas keegi oskab seda facebooki kontot teha? Mul arvuti hollandi keelne, kahtlen et tuleks toime...

    ReplyDelete
  16. Hei kõigile!
    Esiteks. Elisabeth on väga tubli olnud ja esimest korda midagi suuremat üritanud ette võtta. Igasugused suhtedraamad vist käivad asja juurde, aga sellele vaatamata väga-väga tänuväärt algatus.
    Teiseks. Ma saan aru, et planeeritakse juba midagi uut. 2012... Aga 2011 on ju Tallinn Euroopa kultuuripealinn, äkki oleks mõistlik teha midagi juba algaval aastal. Vallutada mõni põlend maja või mahajäätud space ja koomiksid sinna üles panna. Avamine ja muu juurde. Minu arust tuleks seda 2011 kultuuripealinna aastat ärakasutada. Pealegi on sinna terve aasta aega.

    ReplyDelete
  17. Tulevastest asjadest pisut, millest mina tean... Sel aastal (2010) toimub Tallinnas juba loodetavasti kaks koomiksinäitust. Esiteks Pöffi ajal Eesti-Soome ühisnäitus FinEst Comics. Teiseks Eesti Lastekirjanduse Keskuses eesti koomiksi ülevaatenäitus. Need mõlemad on siis tegelikult mitte eriti nö. unerground ja ei seostu otseselt mingi koha vallutamisega... Tegelikult on need näitused lausa tellimused ametlike institutsioonide poolt ning see on rõõmustav tendents. Mõlemad leiavad aset novembris ja neile oodatakse ka uusi töid. Kuigi nende mõlema puhul on ka teine teatud rõõmustav probleem - töid ja asjast huvitatud kunstnikke on juba hetkel liiga palju, et kõike ära mahutada. Kuid valik toimub kvaliteedi-huvitavuse-asjakohasuse printsiibil ja ükski töö "kaotsi" ei lähe, kuna üritusi ja trükiseid on ju ka edaspidi tulekul. Nii et kel huvi, saab täpsema info saamiseks/oma töö pakkumiseks ühendust joonas.sildre(ätt)gmail.com

    ReplyDelete