Sunday, 18 April 2010

KOOMIKSIBIENNAALI SÜNNILUGU





Kuidas I Koomiksibiennaal alguse sai: Kõik sai alguse ühe välismaal resideeruva kunstniku egoismist.


Nimelt olin koomiksiga Hollandis elades üprist aktiivselt tegelenud. (Koomiksipoode on seal rohkesti, jaburaid kunst- trükiste näitusi, ostukohti ja antikvariaate ka. Kord aastas toimub neil seal ka koomiksifestival "Stripendagen".5-6 juuni. http://www.stripdagenhaarlem.nl/2010/ mida korraldab vana koomiksikunstnik Joost Pollmann.

Samas kahju on ütelda aga väljapoolt Eestit jääb mulje nagu siin koomikseid ei tehtakski. Samas sooviks oma koomiksiraamatuid siiski siin avaldada. Või miks peaksi kusagil mujal. Kas olukord on tõesti nii hull? Samas müüt "eestis koomiksimaastik puudub" päris tõele. Lihtsalt enamik kunstnikke ei ole agarad oma loomingut esitlema. Kui Art Container galerist Sandra Jõgeva näituse aega pakkus, tundus mulle kogu eelneva vaatluse taustal "egotripp- ekspositsiooni" täiesti mõttetu ja soov järjekordset "agaramat sõpruskonda" koguda, puudub.

Või kui kunstnike "edukust" mõõdetakse tõepoolest välisnäitustes, siis kus need rahvusvahelised koomiksifestivalid siinsest ülevaadet saakski kui ühtegi ülevaatlikku üritust ei toimu? Üritust kuhu neil oleks võimalik neid huvitavaid "avastamata talente" ja huvitavaid kuraatoriprojekte vaadata ja kutsuda.

Teine külg on koomiksivalmistajate järelkasv. Kui filminduses on just festivalid need kohad, kus noored tegijad esimest korda "publiku ette" saavad, siis koomiksi alal selline "esitluskoht" on täiesti puudu. Eriti kummaline tundub see selle taustal, et mõlemas kunstikõrgkoolis: EKA-s ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis koomiksit ju õpetatakse? Milleks? Kas ainult ainepunktide saamiseks? Või selleks et mõni kunstnik õppejõu palgast ära elada saaks? Koostöö õpilastööde kogumiseks on alanud Peeter Krossmanni ja Joonas Sildrega Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. Samas märkimisväärne on, et Eesti Kunstiakadeemia poolt igasugune initsiatiiv koomiksi zhanri toetuseks, esitluseks puuduv.

Palju meil neid koomiksivalmistajaid siis on?
Omal moel on Koomiksibiennali algatamine eksperiment. Võimalus järgi proovida: Kui räägitakse, et koomikseid ei ilmu, sest pole võimalusi. Kas selle zhanri kasutus elavneks siis kui
tekiks selle teemaline üritus?

Kust tuli I Koomiksibiennali nimi:
Koomiks on inspireerinud kaasaaegset kunsti küllluslikult. Üldjuhul ekspluateeritakse kommertskoomiksi vormilist külge. Tehnikat kui sellist. Koomiks vormiliselt on tihti kaasaaegses kunstis esitatud kui "massikultuuri" sümbol. Näiteks viimase 53. Veneetsia biennali väljapaneku Jaapani esinduse teos: Jaapani paviljoni miniatuursed koopiad otaku-tubadest ja aerofoto Akihabara koomiksite hiigelturust. Veneetsia biennali kuraator Rosa Martinez tõi välja, et valis 51. biennaali pealkirjaks ALWAYS A LITTLE FURTHER, mis on väljavõte Veneetsias elava koomiksikunstniku Corto Maltese loomingust.Väidetavalt esimest korda jõudsid koomiksid "Arsenali" kavasse 2007 kui Rooma paviljoni väljapanekus oli koomiksid Eyoum Nganguè-lt ja Faustin Titi-lt, Aafrika kunstnikelt.Eestis ekspluateerivad koomiksi zhanri edukalt Kaido Ole ja Marko Mäetamm. Olen kuulnud ütlemas kujutavaid kunstnikke: "Koomiks mind ei huvita, kasutan seda oma loomingus." Samas pole kuulnud ühtegi "koomiksikunstnikku" ütlemas: "Maal mind ei huvita, lihtsalt kasutan seda oma loomingus..." Kujutavate kunstnike ja kirjanike eristamine koomiksikunstnikest meenutab jällegi kergelt kõiki muid nihilistlikke ilminguid. Inimeste eristamist soolise või rassi järgi. Kellegi üles või allapanek.



Kui koomiks "mõjutab" biennaalide väljapanekut, miks ei võiks luua ühe Biennaali spetsiaalselt mõjutamaks koomiksi arengut? Et kunsti ja koomiksi suhe ei oleks ainult ekspluateeriv vaid üksteist täiendav?

Sandra Jõgeva kutsus koomiksibiennaalile esinema nii mitmedki kunstnikud, kellel kujutava kunstiga tegelemise kõrvalt ka aega ja soovi on olnud oma ideid koomiksi vormis realiseerida. Näiteks Ott Pilipenko teos "Bourgeois_plastics" readymade tehnikas ruumiline koomiksisari, kus koomiksi zhanrile on lähenetud mitte jutustuse tehnikaid vaid objektileide kasutades.




Kes siis on need koomiksivalmistajad ja miks nad seda teevad?
Hoolimata sellest et esitluskohti koomiksizhanris teostele praktiliselt pole, valmistajaid on. Kes nad siis on? Soovimata teha lahmivaid üldistusi, küsisin osalejalt ka intervjuu. Kõik ei ole esitletud veel aga kogunemas on nad Koomiksibiennaali veebilehel:


Veebis väljas olev intervjuukogu on alles ülespanekul kuid tekstidest moodustub väike koond-portree: Koomiksikunstnikud realiseerivad oma oskusi audio-visuaali, kujutavad kunsti, disaini, reklaame, videomänge, illustratsioone, animatsioone valmistades. Ja võib arvata et oma "põhitegevuse kõrvalt" koomiksi meediumiga tegelemisel hakkab toimima samasugune sümbioos, mida võib märgata kujutava kunsti ja koomiksi vahel: üks inspireerib teist. Sellises ringluses sündivad ei ole "kasti pandavad", "paika pandavad ühe puuga". Meedium kaotab oma tähtsuse, domineerima jääb sisu.

Miks on Koomiksibiennali väljapanek selline "kompott:"
Kõigepealt soovin tänada Sanra Jõgevat, kes kutsus biennalile esinema kunstnikud: Meeland Sepp, Andrus Joonas, Marianne Männi, Ott Pilipenko, Peeter Allik, Leonhar Lapin.

Peamine küsimus oli , kellele see "kompott vaatamiseks on? Kas "potjomkini küla" väliskülalistele, kus paari suurema maalitud plangu taga valitseb õõvastav tühjus, või "superstaarivabrik" kellegi üles haipimiseks?

Või kuraatoriprojekt, kus kunstnikud siis korraldaja range taktikepi alla kogunevad? Või üritus kus on võimalik "koomiksimaastikku vaadelda tervikuna, koht mis soodustaks järgmiste kuraatorinäituste teket.



Leian et kuna igale zhanrile ja stiilile on kusagil vaatajaskond ja eestis on koomiksite teadlik vaatajaskond niigi väike, peaks esindatud olema KÕIK alazhanrid. Nii konseptuaalne, narratiivne, neti ja ajalehekoomiks kui ka autorikoomiks. Vaatajale on jäänud kuraatoriroll, leida oma vanad lemmikud aga samas midagi uut avastada, mida mujal ei vaataks. (Ja kust seda vaadata olekski?) Järgmisel biennalil muutub ka see, et koomiksi alazhanrid: laste koomiks, ulme, veebikoomiks, autorikoomiksi zhanris novellid saavad selgepiirilisemalt ära kategoriseeritud.


Kes on Koomiksibiennali külalised?
Kõigil Eesti naaberriikidel, Soomel, Venemaal ja Lätil on üks iseloomulik joon: ehkki tegu ei ole maadega kus oleks pikk koomiksi traditsioon, (nagu Ameerikas ja Prantsustmaal), toimuvad seal huvitavad koomiksiüritused. Ja nende ürituste eeliseks on just nende peamine "puudus."
Ja just see stiilide, loojutustamise ja esitluspõhimõtete mitmekesisus teeb need väljapanekud nauditavaks ja atraktiivseks.
.
Näiteks külastas Koomiksi Biennali David Schilter,
kes hetkel korraldab kuraatoriprojekti "Last Match". Suurema alapealkirja all "Crisis" valmib grupi näitus, kus igal kunstnikul lastakse kujutada viimast tikku. http://thelastmatch.wordpress.com/


Kui näitus osutub edukaks leiab see esitlemist ka suurematel koomiksifestivalidel. Näiteks Koomiksibiennaal kutsus ekspositsiooni esinema Joonas Sildre 2009. aastal esitletud grupinäituse "Graafilised Unenäod". Kui toimuks rohkem koomiksi teemalisi kuraatorinäitusi võiks just suurem üritus olla koht, kus välisfestivalidelt tulnud külalised ühes kohas vahepeal toimunud ekspositsioonidest ülevaate saavad.

Näiteks jäi Venemaalt, St. Peterburi koomiksifestivali "Boomfest" külla tulnud festivali juhile Ekaterina Dresvjaninale just "Graafilised Unenäod" näituse väljapanekust mõned autorid silma,
kellega neil edaspidi koostöö jätkub ja omanäolised kuraatoriprojektid on tema sõnul "hinnas".

Joonas Sildre järgmine kuraatorinäitus "FIN- EST", koostöös Soome Koomiksi Keskuse ja Soome Kultuurikeskusega, Kalle Hakkola ja Jenni Kallionsivuga on tulemas sügisel, 2010. Muidugi loodan et see ei ole ainus, mis tulemas on.

Oma isiklikust "taustaloost" lähtuvalt kutsusin kohale ka külalise Hollandist. Avantia Dambergi. Kahjuks ta kehvade lennuolude tõttu tulla ei saanud aga silma jäi ta oma koomiksi valmistamise meetodi poolest. Tema jaoks on koomiks viis pidada blogi:




MILLISEID KOOMIKSEID TEEVAD HOLLANDLASED?
Üks eesmärke on, et järgmisel Koomiksibiennalile saaks tulla rohkem Hollandi koomiksikunstnikke. Ka naabrisuhetes on sarnasusi. Nagu paikneb Eesti külje all tugeva koomiksikultuuriga Soome, on näiteks Hollandlaste kõrval Belgia oma suure koomiksitööstusega. Hoolimata sellest tehakse seal väga omanäolist kraami.

Sarnasusi Eestiga on sellel kultuuriruumil enam kui küll ja loodetavasti on nende koomiksivalmistajate konseptuaalne lähenemine ja disaini ühendamine loojutustamise elementidega huvitav ja pakub äratundmist.

KÜLLA TULI LÄTI KOOMIKSIAJAKIRI: "kuš!" http://www.komikss.lv
Kutsudes külla Läti koomiksiajakirja "kuš!" jäi õhku küsimus, miks Eestis koomiksiajakirja pole. Sellist kust saaks lugeda viimase kuu paari jooksul valminud autorikoomiksit. Mis ei ole valminud rahuldama suurt koomiksi suhtes ignorantset lugejaskonda vaid pakuks ilustamata ülevaate, kes mida teeb, mis suunas mõtleb.

Teos on täis eri stiilis autorikoomiksit. Iga lugu ca. 4 või 6 lk. Teos on värviline. Lahe oli ajakirja valmistajate arusaam kokkuhoiust. Kuna raha avaldamiseks teadupärast napib, üldjuhul valmistajad teevad teose mustvalgena. "kuš" autorid aga vähendasid teose mõõtusid. Teos näeb välja nagu oleks trükitud lugemiseks päkapikkudele aga eelis on see, et mahub taskusse ära.



Koomiksiajakirja "kuš!" näitel: David Schilteri, "kuš!" ajakirja toimetaja sõnul suurenes Lätis huvitavate autorikoomiksite hulk just peale ajakirja teket ja seda võib jälgida ka erinevaid ajakirjanumbreid lapates. Samuti osutus "kuš!" ajakiri kohapeal tõhusaks abivahendiks, mille abil ta mulle erinevate kunstnikke loomingukatkeid näidates ülevaate andis, kes milliseid koomikseid teeb ja mis projektid neil muidu käsil on.

KUNSTNIKURAAMATUTEST ja "KODUKOOTUD KOOMIKSITEST":
Valdavalt valitseb stereotüüp et koomiks tähendab suure tiraazhilist müügihitti. Ja kui ikka suurt tiraazhi ei saa või autor pole piisavalt tuntud, siis pole teha mõtet. See on jabur. Tegelikult on väike unikaalne teos parim esitlusvahend ja vähemalt isiklikult "jahin" mõnuga just piiratud tiraazhiga jaburaid trükiseid. Sest neisse on valmistaja pannud enam kui lihtsalt pragmaatilise kalkulatsiooni "midagi kähku ära köita". Ja üldjuhul on just sellistel teostel oma "saamislugu".

HUVITAVAT ALTERNATIIVI TOTRATE MÕTTEMALLIDE MUUTMISEKS PAKUB

... rändraamatupood "Asterisk", kus koomiksi jt. tehnikates, tudengite valmistatud trükieksperimente ja muid väikesetiraazhilisi teoseid soetada saab.


"Asteriski" raamatupoodi esinema kutsida ei õnnestunud. Ja ära mainin et esitluskohti autorikoomiksile on. Ja just koomiks on zhanr mis eriti eestis kunstnikuraamatu jaoks sobima peaks. Iga teose lugejaskond on ju väikeKüll aga valmis Koomiksibiennaali raameskollektiivne kunstnikuraamat "I KOOMIKSIAJAKIRI"


"KUNSTNIKURAAMAT LEVIB"

Mul ei ole varasemat kogemust ajakirja kokkupanekul, seni olen "kantseldanud" ainult oma kraami trükkimist ... Ja biennali eelarve ja ajaresurss oli ääretult piiratud. Seetõttu teos ei "hiilga" ei värvi ega vormiga. Väärtuseks on ehk koostöömoment. Suur hulk kunstnikke osalesid asja kokkupanekul.

Pildil "I KOOMIKSIAJAKIRJA" kaas. Teost saab soetada. Mõned numbrid on veel alles. kontakt: elisabethsalmin at gmail.com




Lisaks... algne koomiksiajakiri oli 250 lk mis kahanes hiljem 50 lk. le. See sai monteeritud kui kollektiivne teos mitte tegeleda kirjastamisega, piirdusime 50 leheküljelise pisikese trükisega.
Teos on eelkõige kolektiivne konseptuaalne projekt märkimaks koomiksiajakirja puudumist, mitte festivalikataloog.


(Festivali esiltusmaterjalid on ainult veebis, www.koomiks.edicypages.com)
Kuid tänu näituse väliskülalistele, kes ajakirja numbreid kaasa võtsid läheb "I KOOMIKSIAJAKIRJA" numbrid teele sama moodi nagu Läti koomiksiajakiri "Kush!" jõudis siia. Ja annab siin esitatud "kompotist" võibalikult objektiivse pildi.


KAS MILLALGI HAKKAB KA "PÄRIS" KOOMIKSIAJAKIRI ILMUMA?

Koomiksibiennali eesmärkide hulka see ei kuulu. Teema vastu on huvi tundnud Edvin Aedma ja loodetavasti lükkab ta ka asja käiku. Seni on nagu teatritükis "Oodates Godot..."


allolev teos: Karl Erik Talvet "Karls pains, millest katke ilmus ka Koomiksibiennali kunstnikuraamatus "I KOOMIKSIAJAKIRI""

No comments:

Post a Comment